Mis oleks, kui prooviksime tappa sapised kommentaarid headusega?

Suretada negatiivsuse heade sõnadega? Ilus mõte, kas pole? Aga kas ka päriselt teostatav?
Mõnikord tundub, et internet kubiseb vihast ja vaenust, eriti sotsiaalmeedias. Kerge on öelda: “Kui oled nii pehmeke, ära siis loe neid!” Jah, see on tõesti üks parimaid nõuandeid. Kuid reaalsuses on seda lihtsam öelda kui teha.

Kuid mida teha, kui sappi sülitatakse sinu isiku pihta?

Olen aastaid töötanud koos erakondade, üksikkandidaatide ja valimisliitudega. Enamik neist on karastunud ning teavad, et “suurde mängu” astudes tuleb arvestada (vastaskandidaatide) pahameeletulvadega. Ometi poeb see hinge, kui solvangud on suunatud mitte poliitikule, vaid inimesele.

Enda tööalastest kogemustest lähtuvalt tuleb aga nentida, et isiklikud rünnakud tabavad sagedamini naisi, meeste puhul on need enamasti tööalased või poliitilisest vaatest kantud. Ma ei taha öelda, et maailm on naiste vastu, kaugeltki mitte. Räägin lihtsalt oma kogemustest. Ja ju on meil lihtsalt rohkem „komponente“, mida kommenteerida – juustest ja küüntest kuni seeliku pikkuse või näoilmeni. 😊

Kas solvangud sotsiaalmeedias on tavaline nähtus?

Olen aastaid koolides rääkinud netiturvalisusest ja küberkiusamisest. Noored ei pea veebikommentaare samaväärseks sellega, mida öeldakse näost näkku. Pigem käsitlevad neid naljana, kuni see ei puuduta neid endid.

Kust selline mõtteviis tuleb? Ühelt poolt TikToki, Snapchati ja teiste platvormide sisust. Mida rumalam või piinlikum keegi videos tundub, seda rohkem seda jagatakse. Nii harjutaksegi mõttega, et teise üle naermine on normaalne.

Oma osa on aga ka täiskasvanute eeskujul. Kust lapsed ikka õpivad? Tahaks loota, et oma vanemate pealt. Kuid kahjuks seda nii positiivses kui negatiivses mõttes.

Kas Internetis saab olla rohkem positiivsust?

Enda näitel rääkides – mina ei ole tuntud inimene, kuid lugusid kirjutades rünnatakse mind kommentaarides just eraisikuna. Kui poliitik X on samastatav erakonnaga Y, siis mina ei sümboliseeri ei poliitikat, sporti ega midagi muud. Aga nii seda kommentaarides jätta ei saa! Seega hakatakse mulle seda õiget kohta leidma.

Mõned näited:

Kui kirjutan veibist olen „hälbega lapsevanem“ või „lapsik blondiin, kes tarkuse jagamise ajal trennis oli“. Magistrikraadid jäävad märkamata, küll leitakse üles 20 aasta tagused sporditulemused.
Kui räägin oma kroonilistest valudest olen „labane meestevägivalla all kannataja“ või „Karmen Jolleri käsilane“.
Kui löön kaasa oma kodukandi valimisliidus muutub heast tahtest tehtu mõne silmis automaatselt valimispropagandaks.

Teeme nüüd vahepeal katse! Kui sul on hetk, mine minu postituse alla, kus seda arvamuslugu jagasin. Nüüd kirjuta kommentaaridesse inimese nimi, kellele tahaksid täna häid soove saata.
Facebooki postituse leiad siit: Vaatame, kas seekord võidab headus või sapised sõnad.

Linkedini postituse leiad siit!

Vaata, kuidas sellel üleskutsel läks Eesti Ekspressi kommentaariumis 🙂

Kuidas end kaitsta haiget tegevate sõnade eest?

Tean, et hoolimata heast ettevalmistusest võivad kurjad sõnad haiget teha. Ekraani taga on lihtne unustada, et iga sõna maandub kellegi hinge. Isegi siis, kui püüad mõistusega end kaitsta, jõuab mõni lause siiski südamesse.

Hinga sügavalt sisse, vasta vaikuse või headusega – see ei tähenda nõrkust, vaid tugevust.

Ka selle arvamusloo puhul võtan teadlikult riski, et saan taas poripritsmeid enda pihta. Aga vahel tuleb lihtsalt uskuda, et headust on rohkem, kui mürgised kommentaarid arvata lasevad.

Täiskasvanud! Võtame vastutuse.

Lapsevanemana mõtle oma lapse digitaalsele jalajäljele. See, mida ta täna jagab või kommenteerib, võib tulevikus kujundada tema võimalusi ja mainet. Olen kuulnud, et Eesti koolides vaadatakse hinnete kõrval juba ka noorte sotsiaalmeediakäitumist. See näitab inimese väärtusi ja hoiakuid palju ausamalt kui mõneminutiline drillitud vastuvõtuintervjuu.

Täiskasvanu, ära unusta: internet on avalik ruum, kus kehtivad samad suhtlemisreeglid nagu tavaelus. Laps märkab sinu käitumist nii võrgus kui ka reaalses elus. Lõpeta see pidev virisemine, kui halb kõik on, poliitikud on lollid, rikkad on vargad, üleüldse kõik ümberringi on aferistid. Ja seejärel lähed Internetti ja loobid valimatult sõnu kõigi poole, kes sinu arvamusega ei ühine…

Olen loengutes kohtunud julgelt enam kui tuhande lapsega. Nad ei räägi üksnes teiste noorte halbadest kommentaaridest, vaid sageli ka sellest, mida kirjutavad nende enda vanemad. Nad märkavad. Ja see, mida nad märkavad, kujundab neid.

Ita Ever on öelnud: „Ära vihasta. Lihtsalt vaata ja imesta!“

Kui järgmine kord näed halvustavat kommentaari (kas enda või kellegi teise kohta), siis imesta! Imesta, miks tal on nii halb tuju, et peab negatiivsust levitama. Mõtle, miks tal on nii halb tuju, et ta peab seda teiste peale välja elama. Sageli pole probleem sinus, vaid temas endas. Me kõik oleme mõnikord midagi halvasti öelnud – väsinult, näljaselt või lihtsalt halvas tujus.

Järgmisel korral, kui märkad sapist sõna, levita sina headust. Sest headus on ainus, mis suudab mürki lahustada.

Ja mina soovin sulle toredat päeva jätku, mis on täis sõbralikke ning siiraid pilke, sooje sõnu ja häid inimesi sinu ümber!